Lääne ees lömitamise aeg on möödas. Hiinas kindlasti. Seda nägime läbi kultuuriprisma mängude avamistseremoonial ja on enam kui kindel, et näeme ka olümpiaadi spordiareenidel.
Pärast Sydney olümpiamänge käivitas Hiina Kommunistliku Partei KK poliitbüroo aktsiooni koodnimega Operatsioon 119. Arv 119 näitas OM-il individuaalalade kuldmedaleid, millest rahvavabariik soovib endale lõviosa, kaugema sihiseadega isegi kõiki. Nii ongi 1/5 maailma elanikkonnast hõlmav suurriik tänaseks oma parimatesse spordikoolidesse pannud 200 tuhat andekamat tüdrukut ja poissi treenimaks neid olümpiakulla üleva eesmärgi nimel.
Tänavu, oletan ma, veel ei ületata medalisaagis USA-d. Kas Hiina tungib sel korral aga üle 100 medali piiri? Ennustan et üksinda veel mitte, küll aga koos Hong Kongi ja Taiwaniga.
Mis jääb meile üle, kui konkurents niisuguse mühinaga tiheneb. Peame ühe enam pingutama. Siis ja ainult siis tuleb väärikas tasu.
Minu ennustusel loovutavad hiina spordiõnne haldjad Pekingis meile sellegipoolest vähemalt kaks kohta autasustamise poodiumeil
Ühe medalitest toob Eestile kindlasti sirbi- ja teise loodetavasti vasaraheide.
Telereporter Lembitu Kuuse meenutas hõbeda saavutamise puhul Kristjan Palusalu. Kuna see olla ühe meie vastse olümpiamedalisti vanaonu. Aga põhjust on veel. Eks ole praegused mängud Berliini omadest (1936) alates parimad.
