Protest olümpia-zombide vastu

Eesti❓TV käitub alatasa just, nagu eluneks ta mõnel oleviku ja tulevikuta keelualal — mingis E(NS)V paralleelse reaalsuse Z-variandis. Ehk päriselus esinevaid malle otsides ja leides:

Silmnäoga   möödanikurokas   à la   postkommunistlik   Valgevenemaa… 

Häirivaks näiteks sel korral reportaaž pealkirjaga "Tallinna Olümpiaregatt 40", millele veelgi lisab väärakust sisult eksitav alapealkiri "olümpiamuusika kontsert". Veel hullemks teeb tolle augusti avanädala üksik-saateist seire andmeil enimvaadatuks osutuva Ostalgia-pommi aga see, et ekraani ette meelitati pea 10% potentsiaalset publikut ehk 50 tuhat paha-aimamatut vaatajat.

Paraku selgus alles saate lõpuks seik, et ¾-tunnine programm sisaldas olümpiaga seotud muusikapalu kõigest 2. Niisiis muusikahuvilise publiku ilmselge petmine! Muu helikunsti osas pakuti ääri-veeri ajakajalise poppmusa kas viletsaid või siis väga viletsas esituses koopiaid.

Ebamusikaalse audio osas suutis aga kimehäälne reporter Aet Süvari saate edukalt nõukogulikku nirvaanasse suunata, mida osavalt toetasid ka õnnestav režii (Eva Taimre) ja lunastav produtsenditöö (Piret Eero)

Teleprodukti sobilikult retsenseerivad märksõnad ongi…

 Sabariikliku järjepidevuse lunastus 

 & Olümpiaadiõnn'80… 

 Loe:  Олимпийское счастье восемьдесят… 

Kui neli kümnendit vana arhiivikaadrit lilleohvrite toomisega nukuvalitsejate tribüünile (Ivan Käbin & Karl Vaino & Vladimir Käo) näidati, siis sulandus pilt sujuvalt nüüdisaega (Urmas Sõõrumaa jt) sovetiaja tundmata tagala tänaseni-rivis-töötajate ülepuistamisele lilleneidude poolt. Ainuüksi too tabav videojärg võinuks Üleliidulise Raadio ja Televisiooni Komitee Tallinna Televisiooni Stuudio vaimujärgluse rõhutuseks tähendada ülekuldamisi ENSV teeneliste kultuuri-tegelaste tiitlitega. Ehk leidub veel asjakohaseid blankette Toompea või Kadrioru kappides?

Endise nomeklatura turvamees tänse Eesti rahvusliku olümpiakomitee juht — see ju sümbol ise! 

Võidukad ENSV↝EV-sse siirdamise turvajad (pärast võilattu murdmist)

Küllap tasub kas või 792. korda rõõmustada vaese eestlase õuele Vana Tallinna tühjade pudelite kõlinal saabunud õnnistuse — tänaseks kasutuseta teletorni, kahe hotelli (3 kuni 4 t⭑⭑⭑i) või kummagi liguneva—mädaneva kultuuri- ja spordikompleksi üle. Või siis heldel robinal vene—eesti ühiskorvi aastast 1980 saati pudenevad olümpia- jms medalid, mida selleski saates muidugi geopoliitiliselt katkematu valanguna esitleti. Ei mõistagi, mis küll saanud oleks, kui eesti spordi saavutuste lõime poleks hoitud katkemast legendaarsete erukeemikute jt pagunikandjate poolt…

Pilget jättes asi väärib protesti. Sirbiheitja ühineb Tamara Jegorovi alljärvneva protestiga.

☭ ☭ ☭

EI VALEINFORMATSIOONILE ETV-S

Käesolevaga protesteerin selle vastu, et 7. augusti 2020 telesaates "Tallinna Olümpiaregatt 40" jagati vaid ühepoolset eksitavat teavet rahvale — ei ühtki sõna selle olümpia varjukülgedest.

Seda programmi vaadates tekkis minul kui endisel väliseestlasel — olen elanud 43 aastat Belgias — selline tunne, et olen tulnud tagasi Nõukogude Eestisse ja mitte Eesti Vabariiki. Esimeses ülistati okupatsiooni-aegset Eestit ilma, et nn teisitimõtlejatel oleks lastud suud avada. Kõikjal üle maailma toimusid seevastu eestlaste meeleavaldused Moskva 1980. aasta olümpia purjeregati pidamise vastu Tallinnas kui ühe okupeeritud riigi pealinnas — olümpia ei või nimelt aset leida okupeeritud maal. See oleks olnud ka okupatsiooni tunnustamine.

Pagulaseestlased kasutasid seda purjeregatti ära meenutamaks maailmale Eesti traagilist olukorda ja ka seda, et paljud lääneriigid polnud de jure tunnustanud Nõukogude okupatsiooni seal. Saatsin ise selleteemalisi kirju eri riikide valitsustele ja osalesin demonstratsioonil Belgias, mu õde — USA-s.

Eestis viidi samal ajal läbi suur puhastustöö — Tallinnas leidsid aset arvukad läbiotsimised, ülekuulamised ja vahistamised, linn puhastati teisitimõtlejatest. Sellest võib tunnistust anda Mart Niklus kui Eesti kõige tuntum vabadusvõitleja. Inimõigus-organisatsioonid Läänes protesteerisid Eestis toimuva vastu. Kurb, et ETV sulges oma silmad eestlaste kannatustele.

Osa lääneriike ja USA ei osalenud olümpiamängudel Afganistani okupeerimise tõttu ning osa riike ei saatnud oma ametlikke esindajaid Tallinna, et mitte tunnustada Eesti annekteerimist. Leidsin selle kohta ka artikli Eesti ajakirjanduses —

 ➡️ Indrek Shwede — «Tallinna olümpiaregatt – pidu või alandus?» ⬅️ 

Helistasin ühele oma sõbratarile, kes on autasustatud ka EV teeneteristiga Eesti vabadusvõitluse eest, et küsida tema arvamust selle TV-saate kohta, ja sain vastuseks, et ta pole seda saadet näinud, kuna ta ei vaata enam ETV-d. Jäin mõttesse: kas tõesti võitlesime Eesti vabaduse eest kõik need aastad selleks, et nüüd ei oleks meil oma rahvuslikku televisiooni, mis meie elu, Eesti minevikku ning päevasündmusi tõepäraselt ja neutraalselt kajastaks?!

Parimate soovidega

Tamara Jegorov

endiselt veel Teie vaataja

(lootuses selleks ka jääda)

☭ ☭ ☭

Moskva olümpiaregati ühepoolne kajastus ERR-is on luubi all ka 

➡️ Isekirjas: Tallinna olümpiataak… ⬅️

Kõik puhuvad juubeldavas ETV-s

Eesti TV naabermaja elanikuna satun iga aasta tahtmatult Aktuelle Kamera või ETV sünnipäeva puhku Telemaja mälestusist joobunud juubelduste tunnistajaks. Ajuti lekib nende pidupäevade joviaalset jampsi laiema publikuni. Nii kõlas AK peauudis tänavu 19. juulil:

Aga täna sai 56-aastaseks ETV. Ameerika televisioonibuumi tuules startinud ETV edestas põhjanaabreid soomlasi oma telekanali loomisega aasta võrra. Eesti TV esimeseks kuldajaks võib pidada 1960. aastate lõppu, mida märgistavad ühelt poolt 1969. aasta laulupeo ülekanded ja Eesti teatrite etendused telestuudiotes, teiselt poolt muusikaprogramm "Horoskoop" ning telefilmis valminud kultusfilm "Mehed ei nuta". Tänapäeval on ETV üks väheseid üldhuvi-telekanaleid Euroopas, mis pakub primetime'is ka kultuuriuudiseid ja lastesaateid.

ÜLETAMATU ROPAKÄRA-PÄRAND. Seni on me telelugu kirjutanud erapoolikud televetaranid ise, muidugi omaenda partisaanlikust tarkusest ning mis parata — enamasti Homo sovetici tasemel. Nüüd aga vist on peale tulemas uus põlv kaunishingi... ja kus sa, mait, siis enam ütled, et Tallinna telesaateid oli vaja ruttu-ruttu enne 21. juulit, so ENSV ehk Eesti Nõugu-Sabariigi XV aastapäeva.

Ei sobi meenutada ka tegelikke buume ja suuniseid — et tuul puhus ENSV-s ikka Ostist, polnud mingit Westi-lömitamist, päevakäsud tulid otse Moskvast ja õrn lootus iseseisva algatuse tunnustamisele — hõimuvellede asjatundajana puhu(d)a Virosta ropagandaali ehk paska ka üle lahe ja nende oma keeles.

Mis puutub väljendisse ETV "esimene kuldaeg", siis tahtis AK vist öelda, et pärast kivi-, pronksi- vms särata aega on ETV-d tabanud ka II, III, IV, V, VI, VII, VIII jne, ühesõnaga igikestev kuldaeg. Ja eks neid kultusfilmegi meil nõnda palju, et AK-l tuli tunamullu selliste filmide üleõhtune uudisterubriik avada, et vahendada lakkamatu rajuga sõnumeid "eesti filmitööstuse" järjest rabavamatest võitudest üle ilma.

Kui siis uurida veel ETV prime time'i, mis tähistab inglise keeli telepublikut enim köitvat eetriaega ja mis Wikipedia järgi on läbilõikes 19:30-21:30, siis näiteks eile, täna ega homme küll ses ajavahemikus ei kultuuriuudised ega lastesaade silma ei hakka. Kui see viimane polnud ehk muigeline vihje AK-le endale! Nõnda selle üldhuvi-kanaliga juba on, et tõe- ja naeruväärne käivad käsikäes, et suurküüditamise ohvreid mälestades tahaks meeldida ka NKVD timukale ning igaks juhuks ka küüdi-raudtee ehitajale, kuna lastesaade rahuldagu ühtviisi nii lapse uudishimu kui kommionu vajadusi.


"RAHVUSTELEVISIOON" KUI IDEOLOOGILINE DIVERSIOON. Aastast 1949 käivitati N Liidu 625-joonelise eraldusega standard ning 1951 hakkasid tööle vastavad saatjad riigi suuremais linnades. Märtsis 1951 loodi Moskvas Kesk-TV stuudio ja selle allüksustes, ka sovetiimpeeriumi siin nurgas, said püsti pandud kohalikud telestuudiod ja -keskused. Eestis sündis Tallinna Televisioonistuudio (TTS), mis hakkas katsesaateid andma 1955. aasta juuli keskel, levi ulatus kuni 90km kaugusele. Igapäevase saatekavani jõudis TTS 1961. aasta alguses, kui Eestis oli juba poolsada tuhat telerit. Veel 5 aastat hiljem võttis TTS endale tänase nime Eesti Televisioon. Sarnast rahvuslikku värvimoondust nägid toona mittevene televaatajad ka Lätis, Leedus ja N Liidus.

Ent ETV jäi edaspidigi nii vormi kui ka sisu poolest üleliidulise teleraadiokomitee TTS-iks. Vahest olid Balti riigid jmt piirialad saamas Moskvale Külmas sõjas tea(dvusta)tud prioriteediks, et siin telestuudiod asutati enne muid impeeriumialasid. Võib-olla oli põhjus mujal ja argumente enam kui üks, ajalugu vaikib veel. Kentsaka mulje jättis aga soliidne Tehnikamaailm kirjutades mulluse juubeli järel:

Riia oli liiduvabariikide [Baltikumi?] pealinnadest esimene, kus käivitati televisioon. (Margus Kruut, Eesti Televisioon 55. TM, november 2010)

Öelge Eestist mis tahtate, aga kui Läti oli tõega liiduvabariik, mitte hõivatud—anastatud—vägistatud maa, siis Riia pealinnana oli pigem kolmas telesaatjate käivitamise järjekorras, so pärast Vene NFSV Moskvat ja Ukraina NSV Kiievit. Hoolimata vähematki USA telebuumist (standardiga 525/60) ja siiski sovetiimpeeriumi keskvalitsuse plaanidele vastavalt (vt 1947. a stenogramm) rakendati uue pildistandardiga 625/50 telesaatjad töösse kõigepealt järgmistes linnades:

• Moskva — 1948
• Leningrad (Peterburi) — mai 1951
• Kiiev — november 1951
• Harkiv — 1951*-1955
• Riia — 1954
• Tallinn — 1955
• Jerevan — 1955*-1957
• Thbilisi — 1956
• Vilnius — 1957

Rīgas Televīzijas studija sündis niisiis novembris 1954. Vilniaus televizijos centro telesaated said regulaarse hoo aprillis 1957. Selline on ETV/TTS-i sünniloo kontekst, kui asja kainelt võtta.

MÄRKUS. * Ebaegulaarsete TV-(katse)saadete algustärmin.

Ronald Reagan & AK autoostuload

Varem Eesti Raadio Pressibüroo, nüüd ERR-i ja AK toimetaja Peeter Kaldre kirjutas veerand sajandi eest:

Ronald Reagan pole mingi rahuingel. Kuid teatud positiivse süsti andis kohtumine Mihhail Gorbatšoviga talle siiski (...) Aasta 1986 on rahu aasta, ettemääratuse uskujate meelest ka Tiigri aasta. Ühendriikide kätes on nüüd see hoob, mis jätaks aasta ikkagi rahu aastaks.

(„Maailm eile, täna, homme“ 26. I 1986 Edasi/PM, lk 2)

Tolle jutumehe oleks Reagan ise küllap mõne hea naljaga paika pannud.

Ingel või mitte, tegi Reagan N Liidule (õnneliku!) lõpu ikka nn külma- ja mitte päris-sõja vahenditega. Teda on võrreldud kolme suure presidendi — George Washingtoni, Abraham Lincolni ja Franklin D Rooseveltiga. Ja pange tähele — nood olid kõik sõjapresidendid, aga Reagan purustas kommunismi ainsagi pauguta!

Ehk siis sm-tele Kaldrele, Rannamäele arusaadavamas agitpropi keeles öeldes: Ronny oli kõige ehtsam rahuvõitleja.
Ja veel. Arvan nii Peeter Kaldre kui Aarne Rannamäe on USA-le tuld andes oma "Žiguli" ostuload ammu välja teeninud. Sestap minge juba, mehed! Kui muud ei saa, siis võtke lohutus-auhinnaks see DDR-ist pätsatud Aktuelle Kamera kaasa — ja koju koti peale! Te aeg on läbi.


Ronald Wilson Reagan — hobist koguda sovetianekdoote

Üks nalju, mida ta vestab ka siinses videos, oli N Liidu pikkadest autoostu-järjekordadest. Nii kõlas see aga Postimehe (Edasi) kuivavõitu tõlgitsuses eestikeeli:

Õnnelik seltsimees on saanud auto-ostuloa ja talle teatatakse, et 10 aasta pärast võib ta autot ostma tulla. Seltsimees küsib: «Kas õhtul või hommikul?» Ametnik ei saa aru: «Miks seda on tarvis teada, see ju alles 10 aasta pärast?» Seltsimees selgitab: «Ma pean teadma, sest tolleks hommikuks on mul tellitud torumees.»